Näen rajajooksu sarnase alana nagu rattasõidus "gravel": see katab laia ala sileda jooksu (rattasõidus maantee) ja orienteerumise (rattasõidus maastikurattasõit) vahel. Alal püütakse asfaldilt eemale, aga siiski mitte tihedasse metsa rabelema nagu orienteerumises. Vahel on mõnus või vormieesmärkide seisukohalt otstarbekas joosta kruusakattega tervisrajal, vahel lihtsatel radadel ja mõnikord ka väga tehnilises maastikus, aga endiselt üldjuhul valmis rada kasutades (v.a lühikesed otseteed läbi metsa, mis on vahel vajalikud). Graveli kombel seostub rajajooksuga seiklushimu — otsitakse uusi elamusi uutest maastikest ja marsruutidest, selle asemel et saagida edasi-tagasi sedasama tuttavat marsruuti, kilomeetriaegu ja pulssi kellades.

Rajajooksuks on muidugi vaja radu (sealhulgas tervisrajad, metsateed jne) ja seega sobib vajadusele enam kui hästi OpenStreetMapi kogukonnakaardil (OSM) põhinev suur Soome rajakaardistuse projekt. OSM-i rajakaardistus sündis algselt maastikurattasõidu harrastajate vajadustest, aga lõpptulemus sobib suurepäraselt ka rajajooksuks.

Trailmapi rakenduse OpenStreetMapil põhinevate MTB-kaartide (MTB, 3D MTB ja MTB Talv) rajad on klassifitseeritud värvikoodide ja muude tähistega nende "maastikurattaga sõidetavuse" põhjal. Kuigi klassifikatsioon põhineb maastikurattasõidul, saab seda hästi rakendada ka rajajooksule, kuigi vastavus pole päris 100%. Selles kirjutises kirjeldatakse klassifikatsiooni rajajooksu seisukohalt. Kirjutaja on mõlema ala pikaajaline harrastaja ja kaugelt ajaloost leiab alade kirjust ka orienteerumise.

Maastikurattamehe ja rajajooksja radadel edenemise väljakutsete erinevusi võib lihtsustatult kirjeldada nii:

• Vähegi maastikurattasõitu harrastanul (ja eriti täisvedrustusega või fatbike'i omanikul) edeneb ratas sujuvalt üle ka veidi kogukamate kivide ja juurte (u 20–30 cm-ni), kui vaid ratta hoo säilitamine on võimalik või kui teisalt osa takistusi saab ringiga mööda. Ratta hoog püsib hästi allamäge või kui tasasel on takistusi aeg-ajalt või väikeste kobaratena. Sõit läheb kiiresti keeruliseks, kui hoo säilitamine ei õnnestu: takistusi on liiga tihedalt või takistused on ülesmäge, neile eelnevad raja käänakud / looklemine või muud tegurid, mille tõttu tuleb hoogu aeglustada. Maastikurattamehele on sageli keeruline ka raja "mikrotasandi" kõrguste vahe ehk sageli korduvad üle 20 cm sügavused augud, eriti kombineerituna kivide ja juurte ning raja looklemisega.
• Jooksja seisukohalt aeglustavad raja kivid, juured ja ebatasasused jooksu ja muudavad selle raskemaks suhteliselt lineaarselt. Rattaga on aga eriti hoogsamas sõidus mõju teistsugune: hõredalt olevatest juurtest ja kividest minnakse hooga üle ega aeglusta need edenemist eriti. Allamäe mõju on märkimisväärne: oskaja rattur edeneb ka rögasel rajal allamäge jooksjaga võrreldes märkimisväärselt kiiresti ja vaevatult. Aga siis, kui takistusi hakkab olema rohkem, muutub rattasõit suhteliselt kiiresti kõigepealt aeglaseks ja raskeks (kiirus jooksja tasemel, aga koormus võib-olla juba raskem), kuni raja edasise keerulisemaks muutumisega on rattur sunnitud jalga maha panema ja "lükkama".
• Ka lühikesed järsud ülesmäed või suuremad "dropid" (mida kõige oskajamad ratturid veel läbida oskavad, aga enamik mitte) nõuavad jalga maha panemist, mis omakorda nii aeglustab tunduvalt kui ka sageli korduvana rikub edenemise "flow". Jooksja jaoks tähendavad vastavad takistused sageli ainult mõnda kõnnisammu ega riku enam kiirust kui meeleolu.
• Rohelistel ja lihtsamatel kollastel radadel edenen rattaga sama koormusega peaaegu 2x kiirusega võrreldes rajajooksuga, aga vahe kahaneb väga kiiresti raja tehnilisuse kasvades, ja raskema otsa kollasel / algaval oranžil rajal on kiirus (samal koormustasemel) juba täiesti rajajooksuga samal tasemel. Raskel oranžil ja punasel rajal olen juba selgelt kiirem joostes kui rattaga.

Radade värviklassifikatsioon jooksja pilguga

Sinakasroheline (väga lihtne rada): Jooksu seisukohalt praktikas sama mis tasane hästi hooldatud matkarada / tervisrada.

Roheline (lihtne rada): jooksu seisukohalt väga tasane ja kiiresti joostav rada, kus jalga tuleb ehk aeg-ajalt veidi rohkem tõsta kui tervisrajal, et mitte komistada. Enamasti kas seljandike okkarada, savipõhjaline sile või kruusaga tasandatud rada.

Kollane (keskmise raskusega rada): See on juba "päris" rajajooks, kus tuleb juba jalga üle juurte või kivide tõsta. Kõige lihtsamal juhul võib rada olla vaid pisut lihtsast rajast nõudlikum ja jooks laabub sirgjooneliselt, edenedes ühtlases omavalitud sammurütmis. Aga teises äärmuses hakkab kive, juuri või raja ebatasasusi olema sedavõrd, et sammurütmi tuleb joostes juba vaheldada ja sammud radadel sobivatesse kohtadesse sättida. Heas vormis ja rajajooksu harrastanule on need rajad siiski veel kiired joosta ja neil võib joosta ka kergemaid põhikestvuse sõite, arvestades muidugi marsruudi kõrguste vahesid.

Oranž (raske rada): Maastikurattamehel hakkab sellisel rajal olema juba päris korralik väljakutse, eriti märja ilmaga. Rajajooksjale tähendavad lisandunud kivid, juured ja muud raja väljakutsed aga peamiselt jala tõstmise suurenemist ja suuremat vajadust sammurütm raja iseloomuga sobitada. Oranžidel radadel hakkab juba sageli olema erinevusi raja tehnilisuse tõlgendustes maastikurattasõidu ja rajajooksu vahel: see, mis on maastikurattamehele tehniline, näiteks raja looklemine kombineerituna maastiku ebatasasuste ja näiteks väikeste 30 cm kaljuastmetega, võib rajajooksja seisukohalt olla tunduvalt vähem aeglustav. Selline rada on seega enamasti endiselt sujuvalt joostav rajajooksu juba harrastanule, aga algajamale võib tähendada aeg-ajalt mõne sammu pikkusi kõnnilõike.

Punane (väga raske rada): Maastikurattureid leiab neilt radadelt märkimisväärselt harva, erandiks mõned allamäed, kus edenemine on oskaja juhi käes veel ka rattaga sujuv. Rajajooksja seisukohalt on need endiselt täiesti kasutuskõlblikud rajad, aga tuleb arvestada sellega, et ka kogenumal jooksjal kiirus aeglustub ja kohati muutub kärmeks kõnniks. Rajajooksuks sobivad need minu meelest peamiselt lühikeste lõikudena pikemal sõidul, aga kogu sõitu ma sellistel radadel ei jooksuks muidu kui erilise tehnikatreeninguna.

Märg / soine (sinised täpid raja kõrval): Märgid näitavad, et rada on märg kas aasta ringi või hooajaliselt (kevadel, kui lumi sulab, ja sügisene vihmaperiood). Skaala on üsna lai: jutt võib olla rajast, kus on märkimisväärselt rohkelt mudaseid kohti märjaga, või siis soolõigust, millest kuidagi kuivade jalgadega läbi ei pääse. Kui sellisele rajale suundud, siis tasub vähemalt vaimselt valmistuda jalgade märjaks saamiseks ja märjal hooajal on soovitus veekindlad jooksusokid.

Tihe taimestik (rohelised täpid raja kõrval): Märgid näitavad raja kas hooajalist (kesksuvi ja varasügis) või aastaringset rohket taimestikku (nt harvesteri tehtud rööbas, mis on põõsastunud). Taimestiku hulk on nii rohke, et see teeb rajal edenemise enamasti vähemalt aeglasemaks või ebameeldivaks, kui valdav taim on nõges. Kui oled sellise raja oma marsruuti planeerinud, siis tasub vähemalt igaks juhuks vaadata, kas on pakkuda mõnda sobivat ümbersõiduteed, kui taimestiku hulk osutub kohapeal ebameeldivalt rohkeks. Kitsikuses pääseb neist siiski alati läbi ja rada on olemas, mida mööda edeneda.

Punased põikjooned rajal: Ühel pool rada olevad märgid näitavad, et rattaga sõitmine on rajal täielikult keelatud (nt looduskaitseala piirang), ja mõlemal pool rada olevad punased märgid, et liikumine on täielikult keelatud, tavaliselt seetõttu, et rada kulgeb õuealast läbi. Kui rada aga lõpeb hoonete õues, siis tasub mõelda, kas õuest saab mööda minna, näiteks rajalt metsa põigates.

Ülalmainitud kirjeldused loodetavasti aitavad rajajooksjatel MTB-kaarte jooksusõitude planeerimiseks kasutada, aga on veelgi enam vajalikud siis, kui rajajooksja lisab või muudab radu OpenStreetMapi andmebaasis ja mõtleb, millise klassifikatsiooni (MTB-kaardi kasutatav mtb:scale silt) anda.