Minu enda jaoks on rajajooksu kõige vahvam külg võimalus seda harrastada millal iganes, peaaegu kus iganes, minimaalse varustuse tassimise ja sõiduks valmistumisega. Oma vastupidavusalade portfellis on rajajooksul eriline roll uute maastike ja marsruutide läbikammimises, see tähendab, et püüan võimalikult palju marsruutida sõidud alati uutele radadele või vähemalt tuttavate radade uutele variatsioonidele.

(Puhkuse)reisidel pakub rajajooks võimalust näha ja kogeda reisisihtkohast külgi, mida päevakava muidu ei paku. Märtsikuine suusavaheaeg Kanaari saartel perega oli sellest kena näide: kui juuniorid oma pikki hommikuuni magasid, oli võimalus joosta 1-2 h sõite ilma et pere päevaprogramm sellest kuidagi häiritud oleks. Kanaari saarte (antud juhul Gran Canaria) "geograafia" on selleks soodne: puhkusesihtkohad on üldjuhul randades või nende läheduses ja neilt pääseb vähemalt sisemaa suunas kulgevatele seljandikumoodustistele või mõnel juhul ka sihtkoha ümber olevatesse maastikesse. Meie majutusime seekord 3,5 km kaugusel rannikust El Salobre golfiväljaku kõrval, kust pääses peaaegu igas suunas maastikku.

Golfiväljaku naabrus sobib muudelegi kui pallimängijatele

Sileda jooksja elu on lihtne: tossupaelad kinni ja välja asfaldile. Rajajooksja peab enne sõidule minekut veidi tööd tegema, aga väidan, et nii saadud kogemused kviteerivad selle väikese vaevanägemise enam kui ära. Marsruudi planeerimiseks leiab aja kergesti neil hetkedel, kui ülejäänud pere sirvib kassivideoid ja muud FB, Insta ja Tiktoki pakutavat.

Soomes on marsruudi planeerimine muutunud aasta-aastalt lihtsamaks: rajad on tänapäeval paljudes piirkondades väga kattuvalt kaardistatud OpenStreetMapi kogukonnakaardile (OSM) ja Trailmapi rakendusega on lihtne ehitada jooksumarsruut radadele ka võõras maastikus. Sellest saab lugeda rohkem varasemast kirjutisest.

Kanaari saartel läksid nii vahendid kui ka meetodid uueks: peale radade tuli mõelda saare märkimisväärsetele kõrguste vahedele ja ühe rakenduse asemel sattusin kasutama kolme rakendust (Trailmapi pole veel väljaspool Soomet pakkuda):

• Komoot ja openstreetmap.org veebisait OSM-i radade vaatamiseks: piirkond, kus me majutusime, oli mõistlikult kaardistatud, mitte nii kattuvalt kui Soomes, aga kattes umbes 80% minu joostud radadest
• Google Earth oli parim vahend pinnavormide hoomamiseks ja sellest nägi enamasti ka laiemaid radu / traktorirööpaid, mis kulgesid seljandike peal
• Strava global heatmap andis vihjeid, kus teised olid käinud; nende abil leidsin mõned rajad, mis OSM-ist puudusid ega paistnud piisavalt selgelt Google Earthist.

Google Earth oli parim ideede jaoks

Vaatasin lisaks valmis marsruute Komootist ja Stravast, aga sealt ei leidnud midagi sellist rada ega teed, mida ma poleks juba muidu ülalmainitud rakendustest leidnud. Väga harva jooksen ma niikuinii kellegi teise tehtud marsruute sellisena, nagu need on, seega on nende väärtus minu jaoks enamasti üsna piiratud, kui pakkuda on mõistlik rajakaart. Guugeldades ei leidnud ma 100% kindlat vastust sellele, milline igaüheõigus (teiste maadel liikumiseks) Kanaari saartel on, aga jäin arusaamale, et kui pole aedu ja selgeid "privada"-silte, siis probleeme tulla ei tohiks, kui vaid püsida teiste õuedest eemal jms samamoodi nagu Soomes.

Esimese hommiku marsruut suundus villa kõrval olevatele küngastele, eesmärgiga peamiselt maastikuga tutvuda ja kaardi usaldusväärsust hinnata. Kuna puid / taimestikku eriti polnud, siis oli nähtavus hea ja suurem osa veidi enam kui 8 km / 260 tõusumeetri sõidust põhines marsruudivalikutel, mille tegin sõidu ajal. Ühest tupikust välja pääsemiseks vaatasin Strava heatmapist abi, mis rääkis väga halvasti märgatavast rööpast (mitte õieti isegi rajast) järsul nõlval, mida ma polnud mööda joostes märganud.

Esimese sõidu õppetund oli see, et marsruudivalikuid piiravad rohkem pinnavormid kui see, kas rada on või ei ole. Muidugi on tasaseks kulunud rada või traktorirööbast kiirem joosta, aga vajadusel õnnestus neis maastikes joosta ka väljaspool neid. Seljandikumoodustised ja nende vahelised kuristikud ning kohati järsud seinad seevastu dikteerisid, kust oli nutikas minna või kuhu üldse julgesin minna (kõrgusekartlikuna kulges minu piir kohtades, kus vääratamise hind oleks tõsine vigastus või elu kaotus).

Teise hommikusõidu mõte oli pääseda El Salobre golfiväljaku kõrvalt rannale ja tagasi. Marsruudi suuri jooni oli kõige lihtsam vaadata Google Earthi abil, rajades need ranna suunas viivatele seljandikele, millel pääseksin ka üle GC-1 kiirtee. Seljandike vahetused ja detailid siis Openstreetmap.org ja Strava abil. Ma ei joonistanud täpset marsruuti, sest seljandikud suunasid põhiosa marsruudist ja nende vahemaastikus oli mitu varianti, mille seast uskusin end hästi valida saavat siis, kui näen, mida pakutakse — see eeldus osutus toimivaks. Ummikut polnud ka sellel veidi enam kui 12 km sõidul; kohtasin ainult üht matkajat ranna lähedal, muidu tuli leppida maastikuratta rehvijälgedega, mis rääkisid, et küll neil radadel aeg-ajalt ka teised liiguvad.

Ranna küngaste vahvad vaated

Kolmas hommikusõit suundus golfiväljaku taga olevasse orgu. Maastik oli sealgi karm, aga siiski lopsakam kui ranna suunas. Kanaari karm maastik ei paista keskpäevases päikeses eriti kutsuv, aga hommiku- ja õhtupäikese valguses paistab õnneks juba põnevam põhjamaa lopsakusega harjunule. Orus komistasin maasturiga liikuvate töömeeste otsa, kes inglise keelt ei osanud (ega mina hispaania keelt), aga "privada" ja "hotel" koos käeviibutustega olid küll täiesti piisavalt selge juhis — ja see juhis anti täiesti sõbralikus vaimus. Tulin orust üles teist marsruuti kui olin läinud ja küll seal siis aed ja privada-sildid ka leidusid...

Oru veidi lopsakam maastik

Neljanda sõidu idee oli suunduda sügavamale sisemaale (ehk ülesmäge) ja vaadata, kas pääseksin vaatama suurt Arguineguini kanjonit selle servalt (Barranco de Arguineguin) ja sealt teist seljandikku pidi tagasi majutusse. Sõit läks hästi pöördepunktini, kus oleks pidanud minema läbi talu, mille koerad alustasid haukumist juba sadade meetrite kauguselt, kui olin ülanõlval. Koertest vähemalt üks oli esiõues teel, ehk ketis, aga seda oli võimatu eemalt näha. Hülgasin plaani läbi õue joosta, kuigi sealt kulgev tee näis rohkem avalik kui eraomandis. Kanjoni servale pääsemisel tuli sarnane takistus: talumaja õu koos koerte ja muude loomadega. Kui ajakava oleks lubanud, siis oleks võinud proovida neid ringiga mööda minna, ronides paar seljandikku ilma radadeta, aga järskust oli sedavõrd, et edenemine oleks olnud aeglane ja ebakindel — nii läks idee prügikasti. Ma ei mäletanud ka päris kindlalt, kas tagasiteel (algselt planeeritud marsruudil) oleks oodata muid majade õuesid — nii oli kõige kindlam tulla tagasi sama marsruuti pidi, mida olin tulnudki, ja planeeritud aasast sai 15 km / 580 tm out-n-back sõit. Tagasiteel proovisin veel otseteed piirkonna suurima künka äärt pidi, aga nõlva järskus kombineerituna lahtise kruusaga kalju peal pani U-pöörde tegema.

Neljanda sõidu pöördepunkti kant oli muide üks väheseid minu leitud "valmis" marsruute (see Komootist). Komooti marsruutide kohta pole lihtne öelda, kas need on Komooti tehisintellekti "planeeritud" või kellegi päriselt käidud — nii või teisiti, see ainult kinnitas mu varasemat eeldust, et muud kui ametlikud ja märgistatud või usaldusväärsest allikast saadud marsruudid on samaväärsed kaardi radade või Strava kuumuskaardi jälgedega ehk neil on küll infoväärtus, aga neid ei tasu liialt usaldada, ja parim on igal juhul teha oma marsruudiplaan, sest siis tuleb marsruudi eri kohad läbi mõeldud, sealhulgas alternatiivsed rajad, kui ühel või teisel põhjusel on vajadus või soov planeeritud marsruudilt kõrvale kalduda.

Tagasiteel küngastelt

Reisi viies sõit tuli veidi üllatusena. Veidi enne, kui olin hommikul tossud jalga saanud, teatas parem pool, et läheb autoga Maspalomase luiteid vaatama — ütlesin, et tulen kaasa, ja lühikese sõidu ajal tuli siis visandada marsruut luidetelt tagasi majutusse. Õnneks olin juba esialgselt ka seda suunda vaadanud, seega sündis kiiresti mõte kõigepealt tükk aega luidetel keerelda ja siis suunduda ülesmäge osalt asfalti pidi, aga suuresti radu pidi, millest pikimad lõigud läksid mööda "Barranco't" — see on mitmeotstarbeline termin, mis võib tähendada nii uhket kanjonit kui ka väikest tagasihoidlikku kuivanud oja / jõe sängi. Antud juhul kulges marsruut mööda viimaseid, mida ma juba vanast ajast teadsin peamiselt joostavatena, ehkki aeglasematena kui päris rajad ja traktorirööpad — kuivanud sängid on liiv, kivid ja rohustu ehk mitte just eriti veerev alus.

Pole just kõige kergem joosta

Barranco ehk tüüpiline kuiv jõesäng

See postitus on mõeldud innustuseks ja näpunäideteks rajajooksu sidumisel muu puhkamisega. Kui reisi peamine eesmärk on rajajooks või matkamine, see tähendab, et saad oma radu valida (ja radade lähtepunktidesse reisitakse autoga), siis tasub süveneda muudesse allikatesse, näiteks Transgrancanaria võistluse marsruuti, mäestiku märgistatud matkamarsruutidesse jne, mis lubab valida oma marsruudi GC parimate radade seast.